Kuidas Lõvi Leo ja Ilves Illimar sõpradeks said

„Aptsihh!“ aevastas lõvipoiss Leo ja ajas käpaga tolmupilve laiali. “Küll vanaisa pööning on alles must,” ütles ta turtsatades, kuid mitte üldsegi pahaselt. Leo arvates ei saa pööningul kunagi pahane olla, sest pööningud on hiiglama põnevad. Siin oli vanaisa politseimüts, mida Leo ettevaatlikult peegli ees pähe proovis ja vanaisa munder, mis oli Leole veel liiga suur. Ja loomulikult oli pööningul kastide viisi raamatuid. Leo ei olnudki nii palju raamatud varem näinud. Kui, siis võib-olla ainult raamatukogus, kus Leo mõnikord koos vanaisaga kaasas käis. Leo uuris parajasti paksu, kirjute maakaartidega raamatut, kui talle tuli meelde, miks ta oli pööningule tulnud.

Ühel sügisõhtul, kui väljas oli torm ja sadas vihma, nosisid Leo ja vanaisa kamina ees küpsiseid ja jõid teed. Vanaisa jutustas Leole oma lapsepõlvest ja kooli-aastatest. Siis see juhtuski, kui vanaisa rääkis Leole aaretekaardist, mille ta oli koos naabripoisiga joonistanud. „Aaretekaart,“ kordas Leo tookord õhinal vanaisa järel. Ta rõhutas igat tähte samasuguse hoolikusega nagu nõudis tema eesti keele õpetaja ühes eriti raskes harjutuses. Täna otsustas Leo kaardi üles leida.

Leo mäletas hästi, et aaretekaart peab olema pööningu kõige pimedamas nurgas kõige ülemisel riiulil kõige väiksemas kastis. Ta võttis redeli ja ronis tasakesti sedamööda üles. Leo hoidis redelist kõvasti kinni, et mitte libastuda. Igaks juhuks hoidis ta hinge ka kinni. Kui Leo viimaks kõige ülemise riiulini ulatas, oli tal õhk juba täitsa otsas. Riiulil oli mitu karpi, kuid üks neist paistis eriti silma, sest see oli täpselt selline nagu vanaisa oli kirjeldanud. Pruuni värvi, kollaste nimetähtedega ja tilluke. Leo võttis karbi käppade vahele ja ronis redelist alla.

Karbis oli kokku murtud paberileht, millest kumasid tähed ja jooned. Leo uuris kaarti põhjalikult. Alguses ei saanud ta aru, mida kõik need ringid ja ruudud tähendavad, aga siis turgatas talle, et kaardil on vanaisa maja, kuur, kaev ja kuusepuud. Oja ja silla vahele oli märgitud paksude joontega rist. „Seal ongi aare!“ hüüatas Leo ja tormas pööningult alla.

Et väljas oli talv, pani Leo end soojalt riidesse. Ta surus tutimütsi pähe, pani salli kaela ja tädi kingitud ilusad käpikud kätte ning silkas õhinal uksest välja. Leo ehmatas kui rahulik oli õues. Ta ei näinud mitte kedagi ega kuulnud ühtegi heli. Ainult saunaaknas põles tuli. Sadas pehme valget lund. Lume sisse sügavaid jälgi astudes ruttas Leo oja äärde. Ta teadis, et tal on vaja kõndida umbes tunnike. Oja oli Leole tuttav. Ta mängis seal igal suvel kivide ja liivaga. Mõnikord sõelus ta liiva seest kulda, aga seni polnud ta veel midagi leidnud. „Mõelda vaid! Kogu see aeg ei teadnud ma aardest midagi,“ sositas Leo.

Omi mõtteid mõeldes ei pannud Leo tähelegi, et väljas oli juba hämaraks läinud. Laterna oli ta rutuga koju unustanud, aga oja äärde oli veel tükk maad. Esimest korda tundis Leo, kuidas tuttav mets ei olnud enam tuttav. Kuused näisid suurematena kui varem ja teerada kummaliselt pikk. Kõige rohkem muretses Leo sellepärast, et ta ei olnud möödunud suurest kivist, mis jäi ojani viiva tee äärde. „Äkki ma olen eksinud,“ ütles Leo ja jäi nõutult kahe lumehange vahele seisma.

Kuu valgusvihus nägi Leo päris hästi enda ümber vaadata, kuid sellele vaatamata ei tundud ta metsa ära. Mets oli külm ja hirmutav. Äkitselt märkas Leo kauguses tulukest. Tuluke tuli üha lähemale ja läks suuremaks. Aeg-ajalt kadus tuluke puude taha ära, aga vupsas iga kord tagasi. Kui tuluke oli juba väga lähedal, nägi Leo ka tulukese kandjat. Tegelikult nägi ta üsna Leo enda moodi välja. Tal oli samasugune kohev punakaspruun karv ja pehmed käpad. Ainult täppe oli tal rohkem ja kõrvade otsas musta värvi tutid. „Tere!,“ ütles võõras. „Mina olen Ilves Illimar. Kas sa oled eksinud?“ Leo ei kartnud enam ja jutustas Illimarile oma loo. „Sina otsid ka aaret?“ imestas Illimar, kui Leo oli lõpetanud. „Mina otsin ka aaret.“ Leo oli hämmingus. Tema oli ju ainus, kellele vanaisa oli aardest rääkinud.

Leo ja Illimar jutustasid tükk aega, kui selgus, et nende vanaisad olid väikestena naabripoisid. Nad käisid koos koolis ja armastasid samuti suvel oja ääres mängida. Sellepärast Illimar teadiski aardest. Leo ja Illimar võtsid käest kinni ning läksid koos oja äärde. Illimar tundis metsa hästi, sest tema vanaisa oli piirivalvur. Siit mitte väga kaugel lõppes Eesti otsa ja algas Lätimaa. Illimar kondas sageli vanaisaga metsas kaasas ja vaatas, kuidas vanaisa oma tööd tegi. Vanaisa kinkis Illimarile isegi tema päris oma binokli, millega sai vaadata kaugele kaugele piiri taha.

Üsna pea jõudsid poisid oja äärde. Kaardi järgi pidi olema aare peidetud silla alla. Kuna lumi oli paks ja maa külmunud, kartsid poisid, et neil ei õnnestugi aaret üle kaevata. Siis meenus Illimarile, et tema vanaisa ei oleks aaret maha kaevanud, vaid peitnud selle hoopis mujale, sest vanaisale meeldisid vingerpussid. Illimar uuris silda iga nurga pealt. Kõndis edasi-tagasi ja vaatas silda kaugemalt. Ja siis talle turgataski, et vanaisa võis aarde silla külge kinnitada. Ta seisis silla peal ja libistas käpaga silla ääre alt läbi. Korraga käpp takerdus.

„Leidsime!“ hõikas Illimar. Ja seal see oligi – kahe moosipurgi suurune kastike. Illimar ja Leo istusid keset silda maha ja asetasid kasti enda vahele. Õues oli endiselt vaikne. Lumesadu oli peatunud, aga kuu paistis nüüd otse väikeste seiklejate peale. Poisid tegid kasti lahti ja sellest voolas välja hõbedane sära. Maagiline valgus kattis Leo ja Illimari näod. Sellesse mattusid ka puud ja lumehanged. Terve mets säras nagu jõulupuu.

„Helkurid!“ kilkasid poisid kooris. Nad teadsid, et pimedal ajal peab kandma helkurit, sest nii paistavad nad tee ääres autojuhtidele hästi silma. Metsas ei olnud küll ühtegi autot, aga Illimari laterna ja kuu valguses sätendasid helkurid sama hästi. Leo riputas endale jope külge helkuri ja Illimar tegi seda sama. Nad olid õnnelikud, et olid aarde üles leidnud. Veelgi õnnelikumad olid nad aga selle üle, et nad olid nüüd sõbrad.