Lõvi Leo sünnipäev

Koolivaheajal on päevad lühemad! Lõvi Leo teadis küll, et nii ei saa olla, aga aeg justkui kadus käest. Üks lisatund tuli ju isegi juurde talvisele ajale ülemineku tõttu, aga see oli öösel ja siis Leo magas. Nüüd oli lõvipoiss jälle koolis. Napid sügispäevad olid toimetamist täis ning elevust ka, sest kooliaja esimene nädal oli Leo jaoks eriline – see lõppes lõvipoisi sünnipäevaga.

Ega see suurem asi pole, kui sünnipäev pühapäevale satub. Muidugi tulevad sõbrad külla ja emal-isal on rohkem aega, aga koolis on jälle rohkem kaaslasi koos. Lõvi Leo klassis oli selline komme, et sünnipäevalast õnnitleti kohe hommikul, lauldi tervituslaulu ning anti kingitus. Laupäevaseid sünnipäevalapsi õnnitleti juba reedel ja pühapäevaseid esmaspäeval. Aga seekord tehti erand ning Leod õnnitleti juba reedel.

Sel päeval olid lõvipoisi klassis külas politseinikud. Nimelt on politsei sünnipäev samal päeval kui Lõvi Leolgi – 12. novembril. Politseiprefektuuris oli otsustatud, et sünnipäeva või nagu ametlikult nimetatakse – Eesti politsei aastapäeva eel korraldatakse politseiosakondades nn lahtiste uste päevi ja käiakse ka koolides. Muidugi ei tulnud politseinikud Leo kooli pidu pidama! Nad rääkisid politsei ajaloost ja tegemistest, ent ka sellest, kuidas lapsed saaksid ohtudest hoiduda, kuidas abi kutsuda, ning muust kasulikust.

Politseinikel olid kaasas helkurid. Enamikul lastest olid sellised joped, kus olid helkurribad juba peal, peale selle veel rippuv helkur riietel, aga politseinike jagatud helkureid tahtsid kõik. Ega neid niisama antud. Politseinikud esitasid küsimusi selle jutu kohta, mida enne oli räägitud, ka helkuri kandmise kohta, ning tublid vastajad said politseilõvi kujutisega helkuri. See oli vahva!

Politsei ajaloost oli vanaisa Leole rääkinud, seepärast teadis lõvipoiss vastuseid peaaegu kõigile küsimustele. Kui siis teised lapsed politseionudele-tädidele rääkisid, et Leol on ka sünnipäev tulemas, soovisid politseinikud Leole õnne ning manitsesid teda nii käituma, et ta teistele eeskujuks oleks. Leo tunnistas, et tahab suureks saades politseinikuks hakata. Nüüd hakkasid teised lapsed kohe uurima, mida peab koolis eriti hoolega õppima ja kas selleks peab olema eelkõige tugev ja julge, et politseikooli saada. „Seda ka, aga õppima peab kõike!” vastasid politseinikud naerdes.

Nad rääkisid loo sellest, kuidas muidu igati kiired ja osavad, ilmselt ka julged noored mehed politseikooli ei pääse, sest … ei oska vigadeta kirjutada. Leo klassivennad vaatasid seepeale üksteisele otsa, pilgus hämming. Nojah, ega need kirjatööd kõigil ju päris hästi ei läinud. Leo mõtles vaikselt omaette, et vanaisa jutt raamatute lugemise vajadusest on päris õige, sest nii õpib paremini sõnu seadma ja kirjaviis jääb ka meelde.

Igatahes oli see väga vahva päev! Lõpuks tegid lapsed koos politseinikega veel pilti. Suur foto, kus Lõvi Leo on politseinike keskel, ripub nüüd lõvipoisi toas seinal. Leo jope küljes on aga politseilõvi kujutisega helkur. Leol oli küll varemgi uus helkur ostetud, aga selle kinkis ta allkorrusel elavale vanatädile. Vanamemm oli kurtnud, et tema ei leia oma helkurit üles, aga päev on lühike, pimedus pikk ja neid autosid on nii palju, et hirm kohe kodust välja minna.