Varjupaiga taotlemine
01.11.2014

Eesti ühines 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta New Yorgi protokolliga 1997. aastal, mis tähendab, et Eesti on võtnud endale rahvusvahelise kohustuse kaitsta neid välismaalasi, kes vastavad dokumendis esitatud nõuetele. Eestis tegeleb varjupaigataotlejatega Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) ja teeb selleks koostööd ka Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga (United Nations High Commissioner for Refugees - UNHCR). Samuti tegeleb varjupaigataotlejatega Sotsiaalministeerium.
 
Alates 2006. aastast reguleerib Eestis varjupaigavaldkonda välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, mis sisaldab endas nii eespoolnimetatud konventsioonist tulenevaid põhimõtteid kui ka Euroopa Liidu direktiividest tulenevaid nõudeid.

Põhilised mõisted
Varjupaigataotleja on välismaalane, kes on Eestis esitanud varjupaigataotluse, et saada rahvusvahelist kaitset. Varjupaigataotleja staatus kestab kuni PPA või kohtu otsuse jõustumiseni.

Rahvusvahelise kaitse saaja on välismaalane, keda on tunnustatud pagulasena, täiendava kaitse- või ajutise kaitse saajana ning kellele on antud Eesti elamisluba.

Pagulane on välismaalane, kes vastab 1951. aasta Genfi Pagulasseisundi konventsioonis sätestatud tingimustele ja kellele on PPA seetõttu andnud pagulase staatuse.

Vastavalt konventsioonile on pagulane „välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda".

Seega PPA tunnustab pagulasena välismaalast, kes:

  • kardab kodumaal tagakiusamist,
  • see kartus on objektiivsete asjaoludega põhjendatud ja  
  • seotud taotleja rassi, rahvuse, usu, ühiskondlikusse rühmitusse kuulumise või tema poliitiliste veendumustega.

 
Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas:
surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise;
piinamise või ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise;  
vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu.
 
Varjupaigataotluse esitamine
Varjupaigataotluse esitamiseks on kaks võimalust:

  • Enne riiki sisenemist saab esitada varjupaigataotluse piirivalveametnikule ükskõik millises piiripunktis Eesti Vabariigi piiril. Seda võimalust tuleb kasutada juhul kui välismaalasel ei ole kehtivat viisat, reisidokumente ega Eesti elamisluba.
  • Kui välismaalane on juba Eestis, siis tuleb varjupaiga taotlemise sooviga pöörduda ükskõik millisesse Politsei- ja Piirivalveameti teenindusse. Tallinnas tuleb taotlemise sooviga pöörduda ainult Põhja prefektuuri teeninduspunkti aadressil Pärnu mnt 139.

 
Vastutava riigi kindlaksmääramine
Peale taotluse vastuvõtmist viiakse koheselt läbi vastutava liikmesriigi määratlemise menetlus. Liikmesriigid on Euroopa Liidu riigid, Island, Norra ja Šveits. Antud menetluse peamiseks eemärgiks on vältida juhtumeid, kus üks isik esitab varjupaigataotluse mitmele liikmesriigile korraga või isik esitab uue varjupaigataotluse liikmesriigile A kui eelnevalt on temale rahuvahelise kaitse andmisest keeldutud liikmesriigis B. See vähendab liikmesriikide halduskoormust, väldib varjupaigasüsteemi ära kasutamist ja soodustab ühetaolisema Euroopa varjupaigasüsteemi kujunemist. Vastutava liikmesriigi määratlemise menetluses lähtutakse Euroopa Liidu Nõukogu 18. veebruar 2003 määrusest nr 343/2003.

Sisuline menetlus
Kui varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutab Eesti, alustab PPA sisulist menetlust. Sisuline menetlus kestab maksimaalselt 6 kuud. Iga taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ja erapooletult. Otsuse tegemisel võetakse arvesse taotleja päritolumaa inimõiguste alast olukorda, taotleja selgitusi tagakiusamise kohta ja kõiki muid konkreetse taotlusega seonduvaid asjaolusid.

Varjupaigamenetlus ei ole avalik ning PPA hoiab menetluse käigus saadud informatsiooni rangelt konfidentsiaalsena. Vajadusel võib piiratud infot edasi anda vaid konkreetse menetlusega seotud ametiasutustele päringute tegemisel. Menetlusega seotud ametivõimudel on taotleja ning tema kodumaal olevate perekonnaliikmete turvalisuse tagamiseks keelatud astuda ühendusse taotleja päritoluriigi ametivõimudega.

Ajutine kaitse on erandlik menetlus, mille eesmärk on anda massilise sisserände või eeldatava massilise sisserände korral viivitamatut ja ajutist kaitset välismaalastele, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda.

Ajutise kaitse saaja on välismaalane, kes on sunnitud eelkõige rahvusvaheliste organisatsioonide üleskutse tulemusena oma päritoluriigist või - piirkonnast lahkuma või on sealt evakueeritud ning:

  • kellel seoses olukorraga nimetatud riigis ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt tagasi pöörduda ja kes võib kuuluda rahvusvahelist kaitset reguleerivate sätete reguleerimisalasse;
  • kes on põgenenud relvakonflikti või püsiva vägivalla piirkonnast;  
  • keda ähvardab tõsine oht langeda või kes on langenud inimõiguste süsteemse või üldise rikkumise ohvriks.

 

Varjupaigataotleja kinnipidamine
1.oktoobril 2013 jõustunud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega  ühendatakse varjupaigataotlejate esmane vastuvõtukeskus Politsei-ja Piirivalveameti väljasaatmiskeskusega, et tagada avalikku korda või riigi julgeolekut ohustavate varjupaigataotlejate kinnipidamine kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

Varjupaigataotleja kinnipidamine on õigustatud üksnes juhul, kui vähem isikuvabadust piiravate meetmete tõhus kohaldamine ei ole võimalik. Varjupaigataotleja kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning  iga üksikjuhtumi puhul tuleb kaaluda konkreetse varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid.

Alates 1. oktoobrist 2013 võib Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada järgmistel alustel:

  • isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks;
  • isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks;
  • isiku riiki saabumise ja riigis viibimise õiguslike aluste kontrollimiseks;
  • varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht;
  • kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks;
  • riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmiseks;
  • isiku üleandmiseks teisele Dublini konventsiooni osalisriigile, kes on ise vastutav varjupaigataotluse läbivaatamise eest.


Varjupaigataotlejat võib eelnimetatud ühe või mitme aluse esinemise korral ilma halduskohtu loata kinni pidada kuni 48 tundi kinnipidamiskeskuses või Politsei- ja Piirivalveameti ning Kaitsepolitseiameti kinnipidamiseks kohandatud ruumides. Halduskohtu loal saab varjupaigataotlejat kinnipidamiskeskuses kinni pidada kuni kaks kuud. Halduskohus võib pikendada varjupaigataotleja kinnipidamise tähtaega kahe kuu kaupa.

Kinnipidamise aluse äralangemisel vabastatakse varjupaigataotleja viivitamatult.