Avalehe pilt
Levinuimate pettuste skeemid
24.03.2017

Libakõned

Aastast aastasse langevad kümned Eesti elanikud telefonikelmide ohvriks. Ehkki suurem osa eestimaalasi on üpris hästi kursis sellega, mis on libakõned ja kuidas käituda, õnnestub kuritegijatel vahel siiski leida mõni inimene, kellelt välja petta suuri rahasummasid. Kannatanute puhul on tegemist põhiliselt eakamate inimestega. Selline kelmuseskeem pole uus ning kurjategijad üritavad ohvreid leida erinevates Eestimaa paikades.

Tavaliselt tuleb libakõne lauatelefonile Leedu +370 suunakoodiga numbrilt. Helistajaks võib olla nii mees kui naine ning kelmid räägivad venekeeles. Kelmid kasutavad oma ohvritelt raha väljapetmiseks mitmeid stsenaariume.

Helistaja võib esitleda end näiteks, politseinikuna, sealhulgas ka Läti politseinikuna, aga ka uurija, advokaadi, juristi või meditsiinitöötajana. Nad räägivad, et keegi teie lähedastest, sõpradest või tuttavatest on põhjustanud liiklusõnnetuse või muu õnnetusjuhtumi, sooritanud kuriteo või vajab abi.

Pidage meeles, et kelmid ei tea teie sugulaste nimesid või kas teil on lapsi või lapselapsi. Nad helistavad lauatelefoni numbrile, mis on reeglina pärit telefoniraamatust või avalikust andmebaasist. Mõnikord esitlevad kelmidest helistajad end kõne saanud inimese sugulase või lapsena, selgitades, et hääl või kõnemaneer on muutnud, sest ta on saanud näotrauma. Raha nõutakse tavaliselt selleks, et mitte alustada kriminaalasja, kompenseerida kahju väidetavale kannatanule või ravikuludeks.

Kahjuks juhtub tihtipeale see, et inimesed, kellele helistatakse, annavad kelmile ise välja informatsiooni oma lähedaste kohta. Kõne võib olla selline:  «Hallo, hallo, vanaema?!» – «Kes räägib, kas Kristina, sina või?» – «Jaa, mina. Ma põhjustasin liiklusõnnetuse. Ei saa hästi rääkida, sest mul on lõualuutrauma. Minu suhtes tahab politsei alustada kriminaalasja. Sinuga räägib nüüd uurija.» Selle peale võidakse toru anda teisele kelmile või sama kelm muudab lihtsalt häält, esitleb end uurijana ja selgitab, et on võimalik mitte alustada kriminaalasja, kui praegu nõutav rahasumma ära maksta. Loomulikult toonitab ta, et asjaga on kiire ja tema, uurija, riskib teid aidates paljuga.

Summad, mida kelmid nõuavad nö kriminaalasja mittealustamiseks või ravikulude katteks, on suured, ka 50 000 eurot. Tavaliselt lepivad kuritegijad ka vähemaga. Tänavu on neil õnnestunud meie pensionäridelt välja meelitada summasid alates 300 eurost ja lõpetades 10 000 euroga.

Kõige olulisem on sellises olukorras säilitada rahu. Närveerivat inimest on kergem veenda, et tõesti on toiminud midagi tõsist. Tavaliselt kiirustavad kelmid tagant, et kõne saanud inimesel poleks aega rahulikult järele mõelda, oma lähedasele helistada ja infot kontrollida. Kui te saate taolise kõne ja vestlus tundub teile kahtlane, siis tehke paus, öelge helistajale, et ta helistaks teile hiljem või küsige tema numbrit ja lubage tagasi helistada. Tavaliselt loobuvad kelmid siis edasi-sest suhtlemisest.
 
Üheks heaks näiteks on pensionärist proua, kes sai kõne end proua  tütrena esitlenud kelmilt. Pensionär küsis «tütrelt», mitu last tal on. Sellele isehakanud tütar vastata ei osanud ja katkestas kõne. Veel üks naisterahvas, kellele tundus saadud kõne kahtlane, lubas küll raha maksta ja leppis ka kohtumise kokku, kuid helistas kohe numbrile 112. Kohale saabunud politseinikud võtsid raha järele saabunud kelmid kinni.

Kannatanud on enamjaolt eakad inimesed, kõige vanemad ohvrid on olnud üle 80 aasta vanad. Kurjategijad võivad raha ja väärtuslikke esemeid välja petta üksi kodus olevatelt lastelt. Nii näiteks õnnestus kelmidel siseneda eramajja, kui lauatelefonile saanud kõnele vastasid üksi kodus olnud lapsed. Kelm rääkis lastele, et nende ema on haiglas ja ravikuludeks on vaja raha või muud väärtuslikku. Lapsed ütlesid kelmile oma aadressi ja tegid ukse lahti. Kurjategija viis minema raha, juveele ja tehnikat.

Lastega tuleks kokku leppida, et täiskasvanute äraolekul ei tohi vestelda võõraste inimestega või võõraid inimesi koju sisse lasta, mis iganes jutte nad ka ei räägiks. Kindlasti tuleks lastele õpetada, et ohu korral peab helistama numbrile 112.

Kui teil on eakad sugulased, eriti juhul, kui nad elavad eraldi või viibivad suurema osa päevast üksi kodus, rääkige nendega nendest kelmuste skeemidest, veenduge, et nad on sellega kursis ning teavad, kuidas sellises situatsioonis käituda – keelduda maksmisest ja katkestada kõne. Kui te saate libakõne, palume võimalusel fikseerida number, millelt helistati, ja anda kõnest teada numbrile 112.

Palun pidage meeles – Eesti politseinikud ei hakka mitte kunagi, mitte mingil põhjusel nõudma inimestelt sularaha.