Hilissügise pime aeg on jalakäijaõnnetuste tippaeg. Sellega seoses otsustati eelmisel nädalal seada Politsei liiklusjärelevalvealaste tegevuste fookus jalakäijate ja autojuhtide käitumisele ülekäiguradadel.
Varasemate aastate andmetele tuginedes võib igal sügisel eeldada, et sügis- ja talvekuudel hakkab inimkannatanuga liiklusõnnetuste üldarv järk-järgult vähenema, kuid samal ajal näitab politsei kogemus, et jalakäijaõnnetuste arv pimedama aja saabudes suureneb. Kõige rohkem saavad jalakäijad autolt löögi kl 16-20 ajavahemikus ja seda just ülekäigurajal või ristmikul pööret lõpetavalt autolt.
„Kuna elektriliste tõukerataste hooaeg on selleks aastaks läbi saamas, aga jalakäijaõnnetuste tipphooaeg on alanud, otsustasime eelmisel nädalal liiklusjärelevalve fookust muuta ja hakata sellest nädalast pöörama rohkem tähelepanu jalakäijate ohutusele,“ rääkis liiklusjärelevalve juht Taavi Kirss.
Uus fookus tähendab Kirsi sõnul lihtsustatult seda, et jalakäijate turvalisuse valdkond saab senisest rohkem tähelepanu. „Loodetavasti aitab politsei suurem tähelepanu ja ka kohalolek nii juhtidel kui jalakäijatel ohte mõista ning oma liikluskäitumist korrigeerida,“ selgitas Kirss.
Fookus ei tähenda seda, et me muude aspektide osas järelevalvet ei teeks. Fookus tähendab seda, et politseinikud tuvastavad oma piirkonna jalakäijate jaoks ohtlikumaid kohti ja planeerivad sinna rohkem liiklusjärelevalvet (sh arvestatakse www.liiklustalgud.ee kaardile kantud infot). See tähendab nii ülekäigurajal jalakäijale tee mitteandmise märkamist, keelava fooritulega ülekäigurajale sōitja peatamist kui ka pimedas valgustamata jalakäijast tulenevale ohule reageerimist. Politseinikud keskenduvad neile olukordadele, mida sel hetkel märgatakse.
Kindlasti tuleb osa suuremale tähelepanule kuluvast ressursist muude tegevuste arvelt – ressurssi vabaneb näiteks tõuksidega tegelemisest. Kuid vajaduse korral vähendame me ajutiselt ka näiteks rahunemispeatuste, abipolitseinike kiiruskontrollide (speedwatch) jmt mahtu, et sealt rohkem tööaega just konkreetselt jalakäijate turvalisusse suunata. Hindame töö käigus, mida ja kuidas täpselt saame vōi peame vähendama vōi ümber suunama; erinevates piirkondades on erinevad ohukohad ja võimalused.
Inimestele tuleb selgitada, et kahjuks ei saa me täita ootust, et iga ülekäiguraja juures saavad olema politseinikud nii nagu näiteks kooli alguse ajal – see pole lihtsalt võimalik. See, mida tehakse on olemuselt ikka tavapärane liiklusjärelevalve – politseinikud jälgivad ümberringi toimuvat ja kui on sekkumist vajav olukord, siis sekkutakse.
„Küll aga otsustasime, et neil tegevustel on nüüd mõnda aega suunaks ehk fookuseks jalakäijate ohutus. Meie peamine eesmärk on keskenduda sõidukijuhtidele, kui tugevamale ja jalakäijatele suuremat ohtu kujutavale osapoolele,“ ütles Kirss.
Autodega seonduvad riskid praegusel ajal on jalakäijale tee mitteandmine reguleerimata ülekäigurajal ja pöördel; Liigne kiirus ülekäiguraja ja koolitee teeületuskoha vahetus läheduses. Jalakäijate, ratturite ja kergliikurite puhul (kui viimaseid on) vaatame, et nad oleksid nähtavad.
Konkreetseid tegevusi planeerivad kõik politseijaoskonnad ja liikluse üksused ise. Teostame seda kõike sarnaselt eelnenud kergliikurite opiga, tegevusi tehakse patrullidega aga ka suuremate reididena. Seda tehes keskendume liiklus 2.0 põhimõtetele: täpsemalt sihistatud koht, ennetav ja nähtav tegevus, riskiisikute märkamine (nt külas on keegi teadaolev riskiisik, kes koguaeg pimedas liigubki vms), menetlus otsustatakse vastavalt olukorrale ja ohule.
Autojuhtide vaates tähendab see eelkõige jalakäijale tee andmise kohustuse täitmise jälgimist – näiteks autojuht peab peatuma, kui tema kõrvalrajal ja/või vastassuunas on sõiduk peatunud reguleerimata ülekäiguraja ees ja seda isegi siis, kui ta jalakäijat või jalgratturit ise ei näe; samuti tuleb enne ülekäigurada vähendada sõidukiirust. Piirkiirus ei pruugi praegusel ajal olla enam sugugi ohutu ja sõita tuleks seda aeglasemalt, mida halvem on nähtavus ja libedam tee. Sügisel on valget aega järjest vähem ning nähtavust halvendavad ka sagedasemad sademed. Pime ja märg aeg, eriti kui puudelt langevad lehed ja temperatuurid langevad, peaks olema autojuhtidele selge signaal sõidukiirust vähendada ning manöövrite sooritamisel sh eriti parempööretel mitu korda veenduda, et mõni jalakäija või jalgrattur parajasti teed ületamas pole – nad on suveperioodist oluliselt halvemini märgatavad.
Jalakäijate vaates jälgime seda, kas jalakäijad on panustanud enese nähtavaks tegemisse – kas kasutatakse helkurit, kas veendutakse enne teele astumist selle ohutuses jms. Helkur, lamp, erksavärvilised riided, helkurvest jne peaksid olema sügistalvisel perioodil elementaarsus, kui jalakäija või jalgratturina liiklusesse sukeldud. Seda kindlasti linnas, aga eriti pimedal maanteel liikudes, tuleb end nähtavaks teha. Ilma helkurita/tuleta on jalakäija, jalgrattur ja kergliikleja reeglina autojuhi jaoks pimeda ja märja ajal praktiliselt nähtamatu. Hea ja õigesti kasutatud helkur võib seetõttu olla elu ja surma või vähemalt tervise küsimus.
Politsei sõnum jalakäijatele on lisaks helkuri kandmisele olla alati veendunud, et autojuht on sind märganud ning valmis ja ka võimeline sulle teed andma – isegi väikesel linnakiirusel võib praeguste teeoludega sõiduk pidurdamisel libiseda (näiteks puulehtede peal) ning vajada lisaaega peatumiseks. Teisisõnu – isegi kui juht sind viimasel hetkel märkab ja tahab teed anda, ei pruugi see füüsiliselt võimalik olla. Isegi kui tänav on valgustatud, tasub meeles pidada, et tänavavalgustuse valgus langeb ülevalt poolt. See teeb jalakäija jaoks olemise küll valgeks, aga tumedasse riietunud jalakäijast joonistab autojuhi jaoks välja vaid õrnad piirjooned. Samuti tekitab jalakäijates petliku turvatunde see, et autode esituled ja auto on jalakäijale hästi näha, kuid see ei tähenda automaatselt, et jalakäija ka autojuhi jaoks nähtav on. Eriti maanteel sulandub ilma helkurita jalakäija täielikult ümbrusesse ja lähituledega sõitva auto juht näeb jalakäijat murdosa sekundit enne kohakuti jõudmist. Jalakäijana näed sa ümbrust kindlasti palju paremini kui autojuht ja isegi kui sul on tee ületamisel või ka muus olukorras eesõigus, siis ei tasu oma eesõigust nui neljaks taga ajada, sest teine liikleja ei ole võibolla sind märganud ega oska sinuga arvestada. Autojuht ei pruugi olla pahatahtlik – ta lihtsalt ei näe Sind.
Liiklusohutuse eest vastutavad kõik liikluses osalejad ikka ühiselt ning ainus päriselt toimiv lahendus on – nagu eelnevalt öeldud – olla ise alalhoidlik, ettevaatlik ning arvestada sellega, et teised võivad teha vigu. Seega – märka ja veendu. On oluline, et kõik liiklejad oleksid alati, aga eriti nüüd - pimeda, märja ja libeda ajal, tähelepanelikud ja arvestaksid kaasliiklejatega igal pool ja igas olukorras. See tähendab muuhulgas seda, et valmis tuleb olla selleks, et ka teised teevad vigu ning oht võib varitseda piltlikult öeldes iga nurga taga.