Kriisiüksus V3

Eesti seisab silmitsi aina keerulisemate ohtudega – hübriid- ja küberrünnakud, energia- ja majanduskriis, geopoliitiline ebakindlus ja julgeolekuküsimused, sõda Ukrainas.

Ühiskond vajab neid, kes tulevad esimesena ja lahkuvad viimasena. Vajab neid, kelle kohalolu ei tähenda mitte ainult korda, vaid ka kindlustunnet.

Politsei kriisiüksus V3 tuleb appi kriisides, kus turvalisus on eriliselt tähtis. Kriisiüksus ei asenda politseid, vaid tugevdab seda: aitab valvata piiri, ohjata masse, kaitsta objekte, hoida korda ja vältida, et olukorrad eskaleeruksid.

Kriisiüksuse töö on rohkem kui reageerimine. See on valmisolek. See on vastutus. See on julgus astuda ette seal, kus teised peatavad sammu. Üksuse südameks on valmisolek, selgrooks vaprus ja hingeks on vabatahtlus.

Vabatahtlus

Kriisiüksuse liikmed, reservväelased ja abipolitseinikud ei ole palgalised töötajad, vaid inimesed meie endi seast: õpetajad, autojuhid, arstid, ehitajad. Erilised inimesed, kes on vastu võtnud erilise kutsumuse. Nad ei oota, mis kriisis saab ja kes seda lahendama asub, nad ise valmistuvad selleks koos politseiga treenides, õppides, harjutades koostööd, et olla valmis, kui olukord seda nõuab.

Need rohkem kui tuhat üksuse liiget on andnud lubaduse olla kohal, kui Eesti neid vajab. Selline vaba tahe loob ühise rinde, mille taga ei ole sund, vaid süda. Iga kriisiüksuse liige on rohkem kui vaid üks inimene. Ta on märk sellest, et Eesti ei toetu ainult institutsioonidele, vaid ka tugevatele ja teotahtelistele kogukonnaliikmetele, kes astuvad ette, kui aeg seda nõuab.

Vabatahtlikkus politseitöös ei tähenda vähem professionaalsust – see tähendab rohkem pühendumist. Iga kriis, millele kriisiüksus reageerib, ei ole pelk ülesanne. See on isiklik kohustus kaitsta inimesi, kogukonda, oma kodu.

Vaprus

Vaprus on rohkem kui julgus. See on teadlik otsus tegutseda õigesti ka siis, kui olukord on ohtlik, ebamugav või hirmutav. See tähendab jääda rahulikuks keset kaost, seista kindlalt oma põhimõtete eest isegi surve all ning astuda esile siis, kui teised veel kõhklevad.

Kriisiolukorras on politsei kriisiüksus see, kes seisab eesliinil inimeste vahel ja konflikti ees, et olukord lahendada. Kriisiüksuse jõud ei tule relvast, vaid selle moodustavatest eriväljaõppe ja kriiside lahendamiseks vajaminevat varustust omavatest inimestest, kes tulevad välja ja teavad, mida teha.

Politsei ei saa endale lubada kõhklust hetkedel, mil teised taganevad. Vaprus tähendab kriisis kiiret otsustusvõimet, rahu säilitamist kaose keskel ning kindlakäelist tegutsemist ohtudes, mis pole abstraktsed, vaid vahetud ja reaalsed.

Vaprus on see, mis eristab kriisiüksuse liikmeid kõigist teistest. Kriisiüksus ei seisa kõrval, ei vaata pealt, vaid tegutseb.

Valmisolek

Kriis ei vali kellaaega ega kohta. Seepärast on vaja valmis olla ja hoida süsteemi, mis töötab ka siis, kui tavapärane enam ei toimi. Olgu logistika, varustus, treeningud, juhtimine, aga ka vaimne valmisolek.

Rahuajal ei ole politsei kriisiüksust näha, aga nad on valmis ja olemas, ja nad teavad mida teha. Me ei küsi, kas see töö on raske – me teame, et on. Me ei küsi, kes veel tuleb – sest meie juba oleme kohal.

Kriisiüksuse liikmed ei tea, millal neid vajatakse – nad teavad vaid seda, et nad peavad olema valmis.

Valmisolek tähendab regulaarset väljaõpet ja ühistreeninguid, vaimset valmisolekut pingeolukorras rahu säilitada, oskust tegutseda ühtse meeskonnana ka uues ja muutlikus keskkonnas, teadmist, et iga inimene selles üksuses võib olla kriisihetkel esimene, kes astub vastu kriisile.